Äratus 6.50, hommikusöök ja taksoga lennujaama. Seekord lendasime riigi loodenurka Saltasse ja lennufirmaks Aerolineas Argentinas. Lend kestis 1 t 45 min. Aerolineas Argentinas pidi olema kõike muud kui tavaline ja korralik lennufirma. Aga meie ei saa küll ühtegi halba sõna öelda. Lennuk oli uus, seest ruumikas, jalgadel oli piisavalt ruumi, istmed olid 2x2, igal istmel oli oma meelelahutusekraan, lennu jooksul anti suupisteid ja jooke. Lennuk jõudis kohale õigel ajal ja koos meie pagasiga. :)
Lennujaamast võtsime taaskord transfeerbussi kesklinna (15 peesot inimene). Saltas ei olnud meil öömaja ette broneeritud. Olime raamatu soovituste järgi välja vaadanud mõned öömajad, mida tahtsime vaatama minna. Öömaja hinnad on siingi kahekordistunud. Kui raamat soovitas 250 peeso (u 42 eurot) eest kolmetärni hotelli, siis täna sai sama hinnaga üsangi kulunud ja väsinud külalistemaja. Ööbisiegi külalistemajas nimega „Elena“. Tuba maksis 250 peesot, aga vähemalt oli privaatne vannitoaga tuba ja anti mingisugust hommikusööki ka. Maja tundus olevat vaikne ja see oli peamine, sest meil oli vaja end vahepeal välja magada. Praegu käis seal väikestviisi remont ja renoveerimine, seega lootust on, et tulevikus näevad toad paremad välja. Külalistemaja oli hispaania stiilis – sisehoov, mille ümber asuvad toad. Oli olemas isegi roheline tagahoov, kus oli õhtul mõnus istuda ja veini rüübata.
Kuna mina olin magamat ööst ja järjekordsest lennureisist pisut kurnatud, siis tegin lõunauinaku. Marko oli vahepeal kasulik ja käis paaris turismibüroos uurimas, mis ilm mägedes on ja kas sinna saab praegu minna.
Salta asub 1152 meetri kõrgusel üle merepinna ja mägede vahelises orus. Kuna siin äsja lõppes vihmahooaeg, siis ei olnud kindel, kas mägedesse viivad teed on alles ja läbitavad. See on iga-aastane probleem, et suve lõpus võib mägedest suure hooga alla voolavate jõgede tõttu asfaldtee olla täitsa ära uhutud või lihtsalt läbimatu. Reisibürood väitsid, et tuurid mägedesse toimuvad. Käisime pärast koos reisibüroos ja ostsime ühepävase giidiga tuuri mägedesse.
Linnas on üle 500 000 elaniku, hullumeelne liiklus ja väga närviline õhkkond. Vähemalt minule ei jätnud linn üldse head muljet. Tundus, et linn on ilmselgelt liiga väikene selle rahvamassi jaoks, tänavad autodevoolu jaoks liiga kitsad. Linnas on mõned ilusad väljakud nagu ikka siin riigis kombeks ning südalinna osas mõned ilusad koloniaalajastu arhitektuuri pärlid.
Inimeste osas on linnapilt juba üsna tumeda poolne. Valge inimene on haruldane, enamik on indiaanlaste järeltulijad. Salta on võrredes Buenos Airesega nii erinev, kohati tekib tunne nagu oleks teise riiki sattunud. Erinevus on just inimeste ja elustiili osas. Siin on siesta jälle väga au sees ja ajavahemikul 13.00-16.30 on kõik kohad kinni. BA-s siestat eriti ei peeta. Inglise keelega on siin linnas juba üsangi võimatu hakkama saada, kõik eeldavad, et sa räägid hispaania keelt.
Sõime hilisel pärastlõunal korraliku söögi ja seega grilliha jäi täna õhtul ära. Proovisime ära nende tüüpilise lõunasöögi – milanesa. See on suure saia vahele topitud loomalihašnitsel koos singi, juustu ja munaga. Võimalik on tellida ka „lomo“, see on siis grill-liha saiaga. Natuke pannakse vahele ka salatit ja tomatit.
Õhtuks oli meil plaan järgnevaks kolmeks päevaks valmis mõeldud ja väsinuna vajusime kümne paiku õhtul juba magama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar